KENNELI PEREPÄEV

Kellest koosneb pere? Loomulikult vanematest, lastest ja ... koertest. Ja kui korraldatakse perepäeva, peab seal tegevust jätkuma kõigile pereliikmetele ...

17. augustil 1996 korraldas meie kennel perepäeva Niitväljal. Mõni sõna meie kennelist. Kennelnimi EXLIBRIS CANES on seotud oma loomult ja otstarbelt küllalt erinevate koeratõugudega - vene hurt, pärsia hurt (saluki), dalmaatsia koer ja suuršnautser. Oleme tegutsenud ligi kaks aastat ja minevikust meenuvad eelkõige sõidud välisnäitustele, võtted reklaamitelevisiooni koerasaadetele ja muidugi meie kennelnimega koerte edukad esinemised. Juba pikka aega on jutuks olnud korraldada ka "midagi väikese näituse taolist". See viimane realiseerus nüüd siis perepäeva näol.

Perepäeva kava koostamisel võtsime aluseks järgmised asjaolud. Esiteks peab perepäev olema koeralembelist peret ühendav üritus, kus tegevust jätkuks nii kogemustega koerakasvatajatele kui ka nende lastele, rääkimata neljajalgsetest sõpradest. Teiseks, kogemused näitavad, et tagasihoidlik kohalike koerte arv meie koeranäitustel ei tulene mitte ainult kõrgest osavõtumaksust. Paljud värsked koeraomanikud on arvamusel, et näitusest osavõttev koer peab oskama "kõiksugu trikke ja dressuuri imesid" ning nende lemmikule käib see üle jõu. Kolmandaks proovisime ühisele üritusele välja meelitada meie kennelnimega seotud erinevate koeratõugude esindajaid. Märgime kohe, et see viimane realiseerus vaid osaliselt. Seekord ei võtnud perepäevast osa populaarne ja arvukas suuršnautseri tõug, kes teenistuskoerana oluliselt erineb osalenud tõugudest.

Ületanud rea probleeme ja probleemikesi, mis paratamatult kaasnevad sellise ürituse korraldamisega (alates heinakoristustöödest kokkutulekuplatsil ja lõpetades näitusenumbrite valmistamisega ja auhindade valikuga) olime laupäeva hommikul kerges ootusärevuses. Kas osavõtjad ikka tulevad? Tulid! Esimese märgi sellest tõi jalgrattal möödasõitev külaproua, kes küsis, kas siia tulevadki need rongiga saabunud "ilusad täpilised koerad". Kella 11-ks oli kokkutulekuplats üpris kirju. Nagu hilisem ülelugemine näitas, oli kohal 23 dalmaatsia koera, 10 vene hurta ja veel kümmekond muud hurdalist. Perepäev võis alata.

Päeva kaheks tähtsamaks osaks olid välja kuulutatud match-show ja juunior-handlerite võistlus. Siinkohal meie siirad tänusõnad kohtunik pr. KATRIN LAHI'le, kes mõlemad võistlused läbi viis ja osavõtjatele palju kasulikke nõuandeid jagas, ning tublit sekretäritööd teinud MAARJA GALUZO'le. Paljud osavõtjad jõudsid tänu K.Lahi õpetussõnadele järeldusele, et "näitus - see on imelihtne" ning neile ja nende lemmikutele täiesti jõukohane. Loodame, et nad on osalejateks paljudel tulevastel koeranäitustel. Kuigi kõik osavõtjad olid äärmiselt tublid, toome ära siiski vaid iga klassi võitja.

Kutsikad: punane ring - M.Meristo (dalmaatsia koer Exlibris Canes Lovely Ladybird), sinine ring - A.Kukk (dalmaatsia koer Dalmino Amuletti Caramell)

Täiskasvanud koerad: punane ring - E. Pagar (afgaani hurt La Fe San Faya), sinine ring - T.Mangus (dalmaatsia koer Milk White Brave Bull).

Rõõm oli vaadata ka seitsetteist tulevast koerakasvatajat, kes kahes grupis esinedes püüdlikult proovisid näidata, et nad on juba kogenud handlerid. Ja kui mõnikord tekkiski kahtlus "kes keda esitab",siis kokkuvõttes said kõik oma ülesannetega edukult hakkama. Võitjateks olid:

Noorem grupp - Erika Pagar (afgaani hurt La Fe San Faya)

Vanem grupp - Anna Gruba (dalmaatsia koer Dalmino Amuletti Flamingo).

Perepäeva raames valiti ka PUBLIKU LEMMIKUD ehk meie ürituse tõugude parimad: dalmaatsia koer Exlibris Canes Lovely Ladybird (om. M.Meristo); afgaani hurt La Fe San Faya (om. S.Puusepp); saluki Amal (om. R.Laherand); tazi Akzal (om. U.Küüt); vene hurt Elizabeth (om. Kotšev).

Järgnevas toimus dalmaatsiahuviliste koosolek, mille tähtsaimaks resultaadiks oli otsus algatada sügisel dalmaatsia koerte tõuühingu loomine, mille vajalikkuses olid osalejad kindlalt veendunud. Aitäh pr. Tiiu Mangusele, kelle lühiettekanne dalmaatsia koerte ajaloost tekitas elava diskussiooni. Kuni dalmaatsiaomanikud oma probleeme arutasid, oli kokkutulekuplatsile üles seatud jooksurada "mehhaanilise jänesega". Jõudu ja jaksu hurdakasvatajale Rein Laherannale nii jooksuharjutuse läbiviimise eest kui ka võimaluse eest kasutada Liivaveski talu heinamaad. Oma jooksuoskusi proovisid nii hurdalised kui dalmaatslased. Omaette elamuseks oli näha aga rada läbimas juhukülasisena saabunud rotveilerit. Meie viimased tänusõnad on suunatud ilmataadile, kelle poolehoid sel päeval kuulus koerahuvilistele ja neile 34 perele, kes võtsid ette sõidu Niitväljale.