XIX saj. lõpu tööstusrevolutsioon lõi rikkuse, mis sai aluseks kõrghariduse arengule. Niisamuti on majanduse globaliseerumine põhjustanud täna ülikoolide professionaalse töö destabiliseerumise.

Oma raamatus "Universities in Ruins" kirjutab Bill Readings (üks endisi juhtivaid USA sotsiaalteadlasi, kes õnnetult hukkus lennuavariis), et traditsiooniline ülikool on varemetes, kuna üldine globaliseerumine on õõnestanud rahvuse mõtte. Ülikool on muutunud identseks transnatsionaalse korporatsiooniga, senise rahvusliku kultuuritempli olemaolu õigustuseks on saanud majanduskriteeriumid - edukus ehk ekstsellents.

Peaksime ju rikkamad olema kui möödunud sajandi lõpul, et toetada kultuuri. Aga ühiskond on otsustanud oma pühamud turule veeretada…

Postindustriaalsesse majandusse astudes on ühed maad osutunud edukamateks kui teised. Hästi on läinud Kagu-Aasias, halvemini Lääne industriaalriikidel. Vahemikus 1967 kuni 86 tõstsid Aasia tiigrid oma osakaalu maailma majanduses 10 %-lt 17-ni, samal ajal kui USA-l see langes 26-lt 21-le.

Majanduse globaliseerumine on mõjutanud kõrghariduse süsteemi: finantseerimine väheneb, tehnoteadustest on saanud prioriteet, koostöö korporatsioonidega tugevneb. Riikide tugevuse määravad täna: elektroonika, tehisintelligents, uued materjalid, biotehnoloogia.

Kaotatud positsioonide tagasivõitmiseks globaalsel majandusturul on juhtivad lääneriigid asunud viljelema akadeemilist kapitalismi kui teed, mis peaks viima rahvuslikule rikkusele.

Pärast II maailmasõda eristati selgesti alus- ja rakendusteadusi. Eristati seda, mida tegi ülikool, ja mida tööstus. Tööstus ei soovinud, et valitsus toetaks rakendusteadusi ülikoolides, see oleks sünnitanud konkurentsi firmadele intellektuaalse omandi küsimuses. Ülikoolid seevastu püüdlesidki alusteaduste suunas, kuna seal oli neil parem kontroll: peer review reguleeris grante ja kriteeriumeid ei hägustanud sotsiaalsed ning majanduslikud aspektid, teaduse areng sõltus valdkonna loogilistest imperatiividest.

Tööstuse positsioon ülikoolide suhtes hakkas muutuma 80-ndatel. Teaduse olemus muutus - teadus läheneb turule. Raskesti eristatavateks said niisugused seni lahus seisnud mõisted nagu teadus ja tehnoloogia, alus- ja rakendusuuringud, teadlane ja insener, avastus ja innovatsioon, tootmine ja teenused, teadmised ning tarbekaup. Piirid nendes dihhotoomiates hägustuvad, üks kasvab üle teiseks. Teadus ja produkt on üks ja seesama. Uued teadmised on tarbekaup, sest ajavahemikku avastusest tooteni mõõdetakse aastakümnete asemel praegu kuudega.

Korporatsioonide survel hakkas riik spondeerima ülikoole eeskätt praktilistele rakendustele suunatud R&D-s. Reformides aga on kannatada saanud alusteadused ja turukauged struktuuriüksused, kes pole suutnud kaasa lüüa kasulike teadmiste tootmisel korporatsioonidele. Äri on muutumas allikaks, kust üha rohkem ülikoolile finantse tuleb.

Kommertsile orienteeritust akadeemilistes struktuurides on hakatud nimetama akadeemiliseks kapitalismiks. Kui täpne olla, siis peitub siin vastuolu - akadeemiline ja kapitalism põhimõtteliselt ju välistavad teineteist. Kapitalism on seotud eraomandusega, akadeemilisus aga - ühiskondliku lepinguga viljeleda vaba uurimistööd ühiskonna hüvanguks ja mitte isikliku kasu nimel.

Akadeemiline kapitalism on keskkond, kus akadeemia rakendab inimkapitali majandusturuga sarnases konkurentsi olukorras. Professorid on ühelt poolt riigipalgal, aga teiselt poolt kapitalistid, ehk teisiti – nad on riigi subsiidiumiga ettevõtjad.

Akadeemiline kapitalism stimuleerib ekstsellentsi ja uurimisrahade suurus on ka prestiizhiküsimus. Enamik õppejõude õpetab, paljud tegelevad avalikus teenindussfääris, kuid vaid vähesed professorid on võimelised ülikooli tooma väljastpoolt teadusrahasid. Just teadustöö tase on see, mis eristab ülikoole.

Positiivne on mõju ka õppetööle: "Mida õpin projektist, seda õpetan ka tudengitele". Rakenduslike õppeainete puhul võib reaalpraktika peaaegu 100%-liselt minna õppematerjaliks. Seetõttu on praktikutel ka lihtne õpetada (ütleksin: treenida) tudengeid praktiliseks elukutseks. Alusainete puhul on teisiti – professori teaduslik artikkel on liiga kitsas tulemus, et seda otseselt kasutada õppetöös.

Akadeemilise kapitalismi majandusriskideks on: äpardused äris, vastutus toote ees, ebaõnnestumine majandusnäitajate saavutamisel. Ent kapitalism on juba risk, kasum on hüvitiseks. Akadeemilisteks riskideks on: motivatsiooni langus alusuuringuid viljeleda, aga samuti õppetööd teha ja õppematerjale ettevalmistada (aega jääb lihtsalt väheks). Ohuks on ajude äravool, sest andekamad noored õppejõud lähevad ülikoolist ära firmadesse.

Monograafias "Academic Capitalism" uurivad Slaughter ja Leslie kõrghariduse tendentse 4 suurriigi USA, Inglismaa, Austraalia ja Kanada näitel ning teevad järelduse, et kolm esimest on eemaldumas alusuuringutest akadeemilisse kapitalismi. Erandiks on Kanada.

Kui Thatcher sai peaministriks 1979, siis kolme päeva jooksul lausa üleöö lõigati hariduselt 100 milj. naelsterlingit, likvideeriti 4000 akadeemilist töökohta, alates 1985 kaotavad ülikoolid igal aastal 2% oma riiklikust toetusest. Kõrghariduse finantseerimist hakati interpreteerima kui tasustamist teenuste eest, aga mitte enam kui toetust ülikoolidele.

Reagani poliitika USAs sarnanes Thatcheri omale. Korporatsioonide juhid koos poliitilikute ja ülikooliliidritega nihutasid teadustöö põhisuunad alusuuringutelt korporatsioonide huvisfääris olevatele tehnoteadustele. Valitsus hakkas toetama tudengeid grantidega, aga mitte enam ülikoole. Nii muutusid tudengid kõrghariduse tarbijateks ja ülikoolid hakkasid võistlema omavahel õppemaksu maksvate tudengite värbamise nimel.

Kanada esialgu hoidub akadeemilisest kapitalismist. Valitsus võttis koguni eesmärgi kahekordistada kulutusi teadusele. Kanada Teadusnõukogu soovitas Valitsusele, et ülikoolide tähtsaimaks tegevuseks jäägu õppetöö ja alusuuringud.

Samas on huvitav märkida, at riiklik võlg Kanadas on ca 40% rahvuslikust koguproduktist,umbes 2x suurem kui ülejäänud kolmel riigil. Kas Kanada suudab oma konservatiivset hariduspoliitikat jätkata nii suure riigivõla juures?

90-ndatel pärast külma sõja lõppu ja militaareelarve kokkutõmbamist, hakkasid riiklikud toetusid kõrgharidusele vähenema. See tingis ülikoolide tähelepanu nihkumise erakorporatsioonidele, ning üha suurema orienteerumise viimaste vajadustele. Sellega resoneerus Valge Maja nõue, et valitsuse grandid oleksid suunatud vaid praktilistele rakendustele, mitte aga puhtale ja "kasutule" teadusele.

Viimase kohta märkis ajakiri "Science", et teaduse rekonfigureerimine tööstuse tarbeks ja riikliku toetuse kahanemine seab kogu teadustööstuse suurde ohtu, kahandades USAs alusuuringute taset.

Kuhu siis läheb see raha, mis ülikoolidelt ära võetakse? USA-s, näiteks, kuritegevusele. Aastatel 1980-95 vähenes Kalifornias kõrghariduse protsent osariigi eelarves 13-lt 9-le, samas aga vanglate eelarve suurenes 2-lt protsendilt koguni 10-le (vangide arv sel perioodil suurenes 10 korda).

Tugevnev surve valitsuse poolt praktiliste tulemuste suunas sunnib ülikoole minema kompromissidele oma autonoomias, nad muutuvad nii õppe- kui ka teadustöös korporatsioonidest üha rohkem sõltuvaks (kes maksab, tellib ju muusika).

Korporatiivse ülikooli lätted USAs seostuvad industriaalse ajastu algusega möödunud sajandi keskel. Tööstusmogulid Stanford, Rockefeller jt. asutasid ülikoole monumentidena oma rikkuse ja võimu demonstratsiooniks, pannes professorid õpetama tudengeid korporatiivsete ametite turu jaoks.

Kaks maailmasõda soosisid teaduslikke avastusi ja innovatsiooni. Pärastsõjaaegse majanduskasvu aastatel sai teaduslik uurimistöö aga lausa võtmeküsimuseks. Ülikoolid said ülesande tegelda alusuuringutega, toota nn. "kasutuid teadmisi", kuid lisakohustusena pidid nad ikkagi välja selgitama uute teadmiste rakendusvõimalusi.

Aastatel 1940-50 suurenes valitsuse toetus USA ülikoolidele koguni 12 korda (!). Seda tuleks eriti rõhutada kontekstis, kuidas Eesti Valitsus deklareerides, et me rahva tulevik sõltub oma ajupotentsiaalist, samas ometigi suurendab riigikulutusi selleks vaid protsendiosade võrra. Kui poliitikutel oleks tõesti soov Eestis midagi revolutsiooniliselt korda saata hariduse ja teaduse kaasabil, tuleks finantseerimist tõsta kordades, nii nagu see toimus USAs ja nii nagu see praegu toimub ka Eestis, ainult – sõjalistel ehk riigikaitse eesmärkidel.

Just niisugune 12-kordne ülikoolitoetuste suurenemine saigi aluseks avastuste lainele 40-ndatel, kuhu muide jääb ka transistori leiutamine, millega seemendati tänane infoühiskond.

Nimetatu valguses, praegune ülikoolitoetuste kokkutõmbamine resoneerub suurepäraselt tänase trendisõnaga - "teaduse lõpp". Kui teadusest saadav praktiline kasu on väiksem kulutustest teadusele, ei nõustu ühiskond enam teadust subsideerima.

Traditsiooniline teadusülikool positsioneerus kusagil kapitali ja töö vahepeal. Karmi turukliima eest kaitses professuuri ühiskondlik leping, kus ühelt poolt saadi monopol vabaks praktiseerimiseks oma professionaalsuse valdkonnas, teiseltpoolt aga eeldati altruistlikku pühendumist ühiskonna hüveks. Eesmärgiks ei tohtinud olla ettevõtlus ega teenida kasumit, eesmärgiks oli seada esikohale ühiskonna huvid.

Kui Kant defineeris ülikooli kui õpetlaste kommuuni (community of scholars) ja Humboldt pidas ülikooli rahvusliku kultuuri lätteks, mis produtseeris intellektuaalset eliiti, siis USA teadusülikooli (research university) sotsiaalseks missiooniks sai "teadmiste tööstuse" roll (knowledge factory). Kui ülikooli missiooniks on teenida ühiskonda, siis mis oleks veel tähtsam kui toota teadmisi.

Ülikooli nähtamatu produkt – teadmised – on kultuuri tähtsaim komponent, mis dikteerib nii ametite tõusu ja langust, kui ka tervete sotsiaalsete klasside, regioonide ning rahvaste tõusu ja langust. Kui ülikool ei loo uusi teadmisi, ei saa teda nimetada ülikooliks. Ent ka lai haridus on vajalik: kuidas muidu hinnata tsivilisatsiooni põhiväärtusi, mille kontekstis teadmisi luua.

Teadusülikool on vabade meeste töötuba, kus vabadus tähendab võimalust väljendada oma individuaalsust ning kritiseerida status quo’d. Siin peitub küll varjatud võimalus konfliktiks riigiga, seepärast, süsteemi vaoshoidmiseks rõhutataksegi, et ülikooli missiooniks olgu luua just kasulikke uusi teadmisi.

USA teadusülikoolide unikaalsus väljendub õppe- ja teadustöö väga kõrges integreerituses. Euroopalik lähenemisviis põhineb aga usul, et mõlemat tegevust saab eristada.

Ka Eestis toimub ülikoolide õppe- ja teadustöö finantseerimine lahus, ent tegelikult on need kaks komponenti tugevamini seotud kui siiami kaksikud. Kuidas näiteks eristada teadust ja õppetööd diplomiprojektis, mille põhitulemus avaldatakse maailmatasemega konverentsil? Professor ei saa õppetöö eest suuremat palka, kui ta oma koormust vabatahtlikult tõstab ning aitab tudengil koolitöö publikatsiooniks teha. Võiks vaielda, et lisatöö eest saab professor palga teisest rahakotist. Aga see pole nii. Esiteks, kui teadusrahad tulevad tööstusest, siis ainult koos konkreetse ülesandega, kus pole ruumi õppetööks. Teiseks, kui teadusrahad tulevad riigilt, siis sellest rahakotist on täiskohaga professori tasustamine üldse välistatud. Kolmandaks, kui väita, et teadustöö kuulub automaatselt professori ülesannete hulka (mis on ka õige), siis just see väide lükkabki ümber kontseptsiooni, mis eristab ülikoolide rahastamispoliitikas õppe- ja teadustöö.

Järelikult, kraadieelõppes tudengitele loomingulist lähenemist õpetades tegeleb professor altruismiga. Akadeemilises kapitalismis ei tuleks aga altruism kõne alla.

Teeksin siit hoopis teise järelduse: just akadeemiline kapitalism ise sisaldab endas paradoksi ehk vastuolu. Ühelt poolt, äri silmas pidades, on altruism tõesti nonsenss. Teiselt poolt aga kehtib professori sisemistes arusaamades endiselt akadeemiline eetika, kus tööhulka ei arvestata ümber rahaks. See tuleneb ühiskondlikust lepingust, mis seob akadeemilise vabaduse altruistliku tegevusega.

Seega, eristada kunstlikult ülikoolis teadust ja õppetööd on nonsenss. See lihtsalt ei toimi. Ja kui toimib, siis ainult selles mõttes, et võimaldab oma tegemata jätmisi demokraatia reeglite järgi sinisilmselt õigustada.

Ülikooli uuenevaks missiooniks on olla teadmiste allikas, mis teenib korporatsioonide tellimust ning laiemalt rahvuslikke huve ja majanduskasvu. Määratlusest on aga välja jäänud – vaba uurimistöö ja kriitilisuse missioon.

Chicago ülikooli professor Allan Bloom kritiseerib bürokraatide haardesse sattunud elitaarülikoolide olukorda. "Kuhu on jäänud Lääne Mõtte suured traditsioonid? Kas on veel järgi jäänud neid, kes kannaksid moraalse hariduse tõrvikut?" Bloom on tegelikult humanitaarlane ja tema probleemiks on, et tehniline kõrgharidus ja tehnoteadused on haaranud enda alla kõrghariduse priviligeeritud ala.

Probleem on selleski: kumb, kas koolitus või haridus on see, mida tuleks saada ülikoolist? Kas piisab üksnes tehnikateadmistest või tuleks püüelda ka inimese terviklikkuse eesmärki?

Ülikooli pärisjuured on religioonis. Kesk-aegses Euroopas moodustusid õpetatud meeste kolleegiumid kloostrites, kus üheskoos uuriti pühasid tekste ja kirjutati kommentaare. See, mida loeti ja kirjutati, sai aluseks religioossele õpetusele rahva jaoks. Esimesed ilmalikud kolledzhid moodustusid samuti kiriku rüpes. Kirik oli sponsor, aga õpetlastele jäi autonoomsus nii õppekavades kui pedagoogias, seega kahes dimensioonis.

Tänane akadeemiline vabadus on ühedimensiooniline. Professoril on õigus olla vaba selles, kuidas ta õpetab (kui sedagi). Teises dimensioonis aga – kes õpetab ja mida õpetatakse, seda ei otsusta professorid, vaid administraatorid.

Korporatiivne kultuur on asendamas intellektuaalset kultuuri. Uurimistöö käib edasi, aga mitte enam tõe leidmise, vaid eksistentsi eesmärgil. On vaja publikatsioone, on vaja grante, et ellu jääda. Kui miski huvitabki olemuslikult, aga pole seejuures planeeritud tegevus, siis võib seda teha üksnes vabal ajal – isiklikust ajast. Professoritest on saanud palgatöölised, selle asemel, et olla intellektuaalsetele probleemidele pühendunud ühiskonna liikmed. "Professorid on proletariaat, administraatorid - bossid," nii kirjutab Stanley Aronowitz oma raamatus "Knowledge Factory".

Kõige põletavam on küsimus, kas akadeemilise süsteemi tõeline roll ei peaks mitte seisnema võimaluse andmises õppida, sõltumata sellest, kas õppekava on kasulik korporatiivset hetkeolukorda silmas pidades? Kas universaalne vaba haridus on ikka veel üldse legitiimne eesmärk tänases ühiskonnas? Ja kui on, kes siis seda haridust peaks andma ja mida selline haridus endast kujutaks?

Traditsiooniline liberaalne haridus rajaneb inimteadmiste põhisuundade kriitilisele vastuvõtule. Kriitiline – tähendab seda, et tudengid omandavad vastuväitlemise oskuse, mis aitaks neist kujundada kriitilisi intellektuaale, kes oleksid võimelised ujuma vastuvoolu.

Aga mida oleks vaja õpetada? Ja kuidas? Endastmõistetavaks on peetud seda, et vaid vanematel kursustel toimub spetsialiseerumine. Teisalt nõudsid tudengid õppekavade vabadust. USA praktikas laskuti lausa äärmustesse: Browni Ülikoolis puudus üldsegi põhiõppekava, Columbia Ülikoolis seevastu jäi kava peaaegu tervenisti kohustuslikuks.

Debattides "mida võtta, mida jätta" ei arutatud, milline on hariduse pedagoogiline ja intellektuaalne tähendus. Kas matemaatikat õpetada näiteks kui algoritmide hulka s.t. protseduurselt või kontseptuaalselt. Kas kirjutamine (näiteks essee kokkupanemine) on oskus, kunst või teatav kriitilisuse kirjaoskus (literacy)? Tendents redutseerida kirjutamist ainult oskuseks, asendada kriitika õppimine ainult tehniliste oskuste treeninguga on hakanud juba pärssima nende professorite vastupanu, kes seisavad intellekti kaitsel.

Haridus on kõige töömahukam "tööstus" kogu majandussfääris. Parimates ülikoolides (Oxford, Cambridge) on "üks-ühe-vastu" mentorlus jäänud pedagoogilise meetodi nurgakiviks. Massiline kõrgharidus on aga sellise meetodiga muidugi vastuolus.

Tänane moesõna on - distantsõpe. Kui kirjutamist õpetatakse kui oskust, on distantsõpe omal kohal. Kasulik on see näiteks tehniliste oskuste õpetamisel. Õppida aga kriitikat ja seda, kuidas eristada tähendust, on palju raskem, see nõuab praktikat, diskussioone, tihedat kontakti õppejõuga. Enesekindluse saavutamiseks peaksid tudengid omavahelgi suhtlema ja kritiseerima üksteise tulemusi. Eriti, kui teadmiste vastuvõtjast peaks kasvama teadmiste tootja. Seda ei saa teha distantsilt vaid ainult klassis.

Paradoks on selles, et massilise kasutamise puhul kipub distantsõpe muutuma asotsiaalseks tegevuseks. Tudeng ei suhtle persooniga, vaid reageerib "pakitud" materjalile. Töö "pakitud" materjaliga muidugi soosib korporatiivse ülikooli kontseptsiooni, kus õppija on tarbija, aga mitte tootja või looja, ning kelle rolliks jääb valida menüüst valmisteadmisi.

Arvestades positiivset, mida distantsõpe pakub, osutub kõige otstarbekamaks kasutada seda kui täiendust traditsioonilisele klassiõppele. Seega klassiõpe ilmselt ei kao. Ja ilmselt ei kao ka professorid. Ent kahtlemata muutub professorite töö üha avalikumaks, konkurentsitihedamaks ja raskemaks. Kas nad sellistes tingimustes on ikka suutelised ühtaegu ka akadeemilised kapitalistid olema?

Kõrghariduse akadeemiline missioon - toota ja edasi anda teadmisi aitamaks ühiskonda ennast rikastada, on kõrvale lükatud tänastes korporeeruvates ülikoolides. Kõrghariduspoliitika toetab kutseõpet, mis on suunatud äri- ja tööstuse vajadustele.

Iroonia on selles - mida spetsiaalsemad on teadmised, seda haavatavam on nende kandja tänaseses postindustriaalses majanduses, kus töökohtade kadumine ja tekkimine on äärmiselt kiire dünaamiline protsess.

Kohanemiseks kiirelt muutuva eluga oleks just eriti vajalik laiahaardeline ja üldine kõrgharidus. Firmad aga suruvad peale kitsast kutseõpet, garanteerides ahvatleva stabiilse finantstoetuse ning saades vastu hästitreenitud kaadri, kes aga ise on üha vähem vaba kutsealternatiividele edasises elus. Paradoksaalne on, et ka tudengid ise nõuavad oma õppemaksu eest kutsele orienteeritud kitsaid teadmisi, selleks et astuda lõpetamise järel konkurentsivõimelistena tööturule.

Vaatamata näivale otstarbekusele, on kitsalt kutseõppele orienteerumine ülikoolides siiski vale tee. Õigem oleks valmistada noori ette eluks kaugema perspektiiviga kui tänased kitsad kutseoskused, kultiveerida teadmisi laias spektris ja kujundada õppimisvajadusest eluviis. See, kes paremini mõistab majandust, teab kui hapraks võib osutuda täna traditsiooniline karjäärikontseptsioon.

Kõrgharidus on saanud normiks tööturul. Kõrgharidus markerina säilitab oma väärtuse aga üksnes defitsiidi korral, siis kui ta on haruldane. 50 aastat võttis, et kõrgharidus saaks normiks. Ent normatiivsena taandus ta kohe üksnes miinimumnõudeks hariduse kandja turuväärtuse hindamisel. Täna on juba doktorikraadist saamas norm.

Akadeemilise hariduse väärtus saaks taastatud, kui kitsendataks sissepääsu ülikooli, valides välja parimad. Meritokraatne süsteem oleks nagu lahendus. Prantsusmaal toimitaksegi nõnda: pärast kahte esimest aastat tudengid järjestatakse üle riigi paremusjärjestusse, ning esimesed saavad õiguse pääseda õppimist jätkama eliitülikoolidesse. Prantsusmaal süsteem töötab, sest seal pole erakõrgharidust. Segadus tekib era- ja riigiülikoolide skaalal. Eraülikoolid langetaksid kasumit taotledes kohe sissepääsulatti. Meritokraatse süsteemi juurutamisel on just ülikoolide privatiseerimine takistuseks.

Tehnoloogia areng on põhjustanud dramaatilise tootlikkuse suurenemise, mis vähendab nõudmist kvalifitseeritud tööjõu järele. Tööd on, aga töökohti pole.

Süsteemile, mis produtseerib massilist kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu korporatsioonidele, ennustatakse peatset lõppu. Vaid piiratud arv ülikoole jääb täitma funktsiooni toota kvalifitseeritud tööjõudu, ülejäänud peavad leidma uue missiooni lahendamaks oma eksistentsiküsimuse.

Akadeemiline kapitalism muudab võimusuhteid ülikoolis. Võim kontsentreerub administratsiooni kätte, kes oma pürgimustes üha vähem lähtub akadeemilistest eesmärkidest ning üha rohkem allub poliitilistele ja korporatsioonide mõjutustele. Administratsiooni mantraks saab - ekstsellents ja missiooniks - job market ja stock market. Intellektuaalne missioon on jäämas ornamendiks.

Administratiivsed ametipostid kujunevad spetsiifiliseks karjääriredeliks akadeemilises elus. Kuigi direktorid, dekaanid ja prorektorid on alustanud oma karjääri õppejõududena, leiavad paljud, et võimulähedus on rohkem pakkuv kui teoreemide tõestamine teadlasena. Mõned usuvad siiralt, et võimu omades suudavad nad paremini teenida ülikooli. Kui aga ainsaks tulevikumõtteks saab vaid järgmine kõrgem administratiivne post, kaob ühtsuse tunnetus sellega, mida tähendab akadeemilisus. Administraator samastab end institutsiooniga ning ei lähe kaua, kui ta tunnetab end seisvat eraldi sotsiaalsel hierarhiatasandil, kus õppejõud ning üliõpilased - asuvad teispool rinnet.

Halvim on vahest see, et kogu strateegiline info nihkub administraatorite kätte. Kuna kõike teavad vaid administraatorid, siis nad arvavad, et just nemad teavad ka seda, mis on õige ja parem. Võhiklikkus eelarve- ja rahaküsimustes võtab akadeemiliselt koosseisult üldse võimaluse kaasa rääkida korporatiivse ülikooli elulistes probleemides.

Kuni 70-ndateni loeti akadeemilise personali võhiklikkust raha asjades koguni privileegiks. Õppejõude säästeti sellisest "mustast" tööst nagu eelarve ja arvepidamine. Palgad aga olid transparentsed ja neid ei salastatud. Korporatiivses ülikoolis on teisiti, raha muutub reguleerivaks mehhanismiks.

Milliseks siis võib kujuneda ülikoolide saatus akadeemilise kapitalismi haardes? Majanduse globaliseerumine suureneb, riiklik finantseerimine väheneb ja kõrghariduse süsteemi destabiliseerumine kasvab. Ülikoolid kontsentreeruvad madalama kraadihariduse andmisele, vaid valitutele jääb doktoriõpe. Teaduslik uurimistöö koondub eraülikoolidesse, kus tudengid maksavad kraadihariduse eest suurt õppemaksu. Need avalikud ülikoolid, kus kraadiõpe alles jääb, sisuliselt privatiseeritakse, pidades silmas õppemaksu. Teaduse riiklik finantseerimine väheneb ja kontsentreerub kommertsteadusele prioriteetsetes valdkondades, millised määrab tööstus. Turust "kaugel" asuvad valdkonnad kaotavad täiesti riikliku tähelepanu. Niiviisi ennustavad tulevikku Slaughter ja Leslie raamatus "Academic capitalism".

Riiklike ja eraülikoolide lähenemise võimalust kirjeldasin ma paar aastat tagasi ühes oma "Luubi" artiklis, kus soovitasin avalikule ülikoolile kahekihilise kõrghariduse mudelit – ilma õppemaksuta hariduse vundamendi kujundamist esimesel kihil ja maksulist erialaks ette valmistamist teisel kihil. Vundamendi loomine jääks klassikalise alusteadustele pühendunud ülikooli osa kompetentsi, erialaks valmistumise kiht võiks aga jääda avatuks akadeemilisele kapitalismile. Kuna valitsus plaanib riiklikke toetusi ka eraülikoolidele, siis niiviisi edasi liikudes polekski avalikul ja eral enam varsti vahet. Vahe tegemise kriteeriumiks jääks nüüd kvaliteet.

Ärile orienteerunud Ameerika näeb ülikooli kui kasumit tootvat ettevõtet. Parafraseerides drive-in tüüpi klienditeenindust, kutsuvad Nelsoni&Watt oma raamatus "Academic keywords" uut ülikoolitüüpi "Drive-thru U: substantsita, kampuse traditsioonideta, intellektuaalse vaimuta. Sa teenid oma ainepunktid internetis, külastad õhtuti loenguid, mida peavad ärimehed ja kooliõpetajad. Sulle ei esitata nõudmisi, sa ei pea mõtlema. Sa ostad oma kraadi ja saad ülikooli raamatupoest kaasa ülikooli embleemiga kohvikruusi. Sa saad üksnes tulevase ameti õpetust. Mitte midagi niisugust ei õpetata, mida hommepäev ei saaks rahaks teha. Sa ju maksad õpetuse eest ja sa ei taha midagi niisugust loengult saada, mida sa ei saaks kasutada".

Pole alust arvata, et riiklikud toetused kõrgharidusele suureneksid. Samas vaid see on lahendus.

Riikliku toetuse vajadus tuleneb ülikoolis toodetavate uute teadmiste iseloomust: enamasti on see avalik toode, kus intellektuaalse omandi küsimust ei saa fikseerida. Ükski eraettevõte ei finantseeri ju tööd, kus omandi küsimus pole reguleeritud. Teine põhjus on seotud uute teadmistega, kus turumonopol on riigi käes - riigi julgeolek, keskkonnakaitse, sotsiaal- ja humanitaarteadused. Kolmas põhjus tuleneb õppetöö funktsioonist, kus oluline on tulemuste levitamine, aga mitte intellektuaalne omand. Riikliku toetuse mõte tuleneb ka sellest, et õppe- ja teadustegevus ülikoolis täiendavad teineteist, nende sidumine tõstab vähemalt ühe komponendi kvaliteeti ja produktiivsust teise toetusel.

Kasule orienteeritud äri ohustab ülikooli avatust, muutes äridollarid nõnda vähem väärtuslikuks kui riigidollarid, millel oleksid altruistlikud eesmärgid. Mida kitsam on kanal, kust raha tuleb, seda rohkem on see raha eesmärgistatud. Universitase tegevust ja arengut aga ei saa suruda kitsalt eesmärgistatud raamidesse.

On ka teine oht: abielu korporatsioonidega ei pruugi üldsegi nii kindlaks osutuda, kui arvatakse. Korporatsioonid finantseerivad meeleldi, kui ülikool on unikaalsete teadmiste looja mingis spetsiaalses valdkonnas. On aga kaks aspekti, mis räägivad koostöö vastu: esiteks see, et osa kontrollist töö üle tuleb loovutada väljapoole firmat, ning teiseks intellektuaalse omandi küsimus.

Teaduse olemus muutub, ta läheneb turule, on transdistsiplinaarne, transinstitutsionaalne, transnatsionaalne. Ülikoolidel läheb üha raskemaks tegelda tootele orienteeritud teadustööga vajalikul tasemel. Professorid, kes tahavad kapitalistideks saada, peaksidki minema tööstusesse, akadeemiline kapitalism tähendaks vaid eeliste otsimist: protektsiooni turu eest, subsiidiume infrastuktuurile ja riskide elimineerimist (äriga pankrotti sattunud akadeemikule jääb ju alles tema professoritool). Erasektor nimetaks riskita äri kõlvatuks konkurentsiks.

Saades akadeemilisteks kapitalistideks riskivad professorid aga mitte üksnes pankrotiga vaid ka ühiskonnalt saadud akadeemilise mandaadi kaotamisega, mis sidus akadeemilise vabaduse altruismiga.

Ohtlikud on kaks teineteist võimendavat tagasisidet, mis tulenevad akadeemilise kapitalismi olemusest. Ühe neist tekitab tendents jagada riigirahasid ülikoolis ümber tulusamate erialade kasuks. Kui valitsus vähendab nüüd toetust, saavad kannatada just tulusamad erialad, sest kellelt siis veel ära võtta. See aga sunnib viimaseid veelgi rohkem tulu tootmise poole pöörduma, mille tagajärjel kannatab õppeprotsess. Teiseks, kui riigitoetus kahaneb, muutub välisrahasid hankiv ülikool peagi de facto sõltumatuks ehk eraettevõtteks. See aga sunnib poliitikuid hoopiski loobuma vaatest ülikoolile kui avalik-õiguslikule asutusele ja vähendama veelgi finantseerimist.

Sõltumatu riikliku toetuse asendamisel akadeemilise kapitalismiga ei suuda ülikool säilitada teadustöö kõrget kvaliteeti. Kuna aga teadus ja õppetöö on tihedasti seotud, langeb ka õpetamise kvaliteet, eriti tehnoteaduste valdkonnas. Ent kuna just see valdkond mõjutab oluliselt majanduskasvu, on oodata ka viimase langust.

USA, Inglismaa ja Austraalia (Kanada mitte) on asunud viljelema akadeemilist kapitalismi kui teed, mis peaks viima rahvuslikule rikkusele. Siiski on esialgsete uuringute põhjal niisuguse poliitika tulemused esialgu kahesugused: rahvuslik koguprodukt on küll mõnevõrra suurenenud nendes riikides viimasel kümnendil, aga samas kõrgepalgaliste töökohtade arv näitab vähenemise tendentsi. Veel pole selge, mida niisugused tendentsid hakkavad kokku tähendama.

Ja lõpetuseks: akadeemiline kapitalism mõjutab ülikooli kultuuri - hoidma kulutusi nii madalal kui võimalik. Alusuuringud, mis otsest kasu ei too, kannatavad. Üksnes majanduskriteeriumide kasutamine loob arusaama - näha tööd kui kulutusi, mitte aga tööd kui väärtust, mida on vaja kasvatada.

1. R.G. Noll. Challenges to Research Universities. Brookings Institution Press. Washington D.C., 1997.
2. S.Slaughter, L.L.Leslie. Academic Capitalism. Politics, Policies and the Entrepreneural University. The John Hopkins University Press, Baltimore and London, 1997.
3. B.Readings. The University in Ruins. Harward University Press, 1999.
4. C.Nelson, S.Watt. Academic Keywords. A Devil’s Dictionary for Higher Education. Routledge. New York and London, 1999.
5. S. Aronowitz. The Knowledge Factory. Dismantling the Corporate University and Creating True Higher Learning. Beacon Press, Boston, 2000.
6. H.Nowotny, P.Scott, M.Gibbons. Re-Thinking Science. Knowledge and the Public in an Age of Uncertainty. Polity Press, Cambridge, UK, 2001.
7. R.Ubar. Kihiline kõrgharidus. Riigiülikoolide reformimisel tuleks õppida erakõrgkoolide kogemustest. "Luup", Nr.6 (115), 17. aprill 2000.

16.dets.2001